"Nimelt on see va rahvuspark küll suur samm looduse hääks, aga ta on veel veidi kipakas ja auklik. Siin, Alutagusel, on veel alles täiesti unikaalne ja võimas loodusmassiiv, teist sarnast otsi tikutulega taga. Eestist sa igatahes seda ei leia ja ega mujalgi Euroopas taolisi palju alles põle. Kahjuks põle veel kogu see vanasid metsi, väikesoid ja teisi väärtuslikke alasid hõlmav ala selle praeguse rahvuspargi osa. Mitmed olulised tükid jäävad välja. Ometi võiks ikka kogu see krempel olla vähemalt kuidagiviisi hoitud ja üks tervik.

Nüüd kohe kuulaja mõtleb, et ma siin ainult lendoravate soo pärast muretsen. Põrgmugi ei! Kuigi sealt va ajalehtedest võib muudkui lugeda suuri pealkirju, mis kiruvad meid, lendoravaid, siis lugu palju-palju laiem. Meie, lendoravad, armastame muidugi ka vanasid metsi. Eriti kodused on mulle haavapuude tüved. Aga ainult lendoravate ümber kogu see Alutaguse nüüd ka ei keerle. See oleks küll uhke värk, aga tegelikult elab Alutagusel hinnanguliselt 10 000 liiki. Eesti metsadest leiab kokku üldse 20 000 liiki ja kujutage ette, et siin on neist pooled. Milline rikkus! Paljud neist on samuti vääägade haruldased ja ohustatud. No, näituseks on Alutaguse koduks tedrele, metsisele, habekakule ja kanakullile. Siis ühele vahvale punasele ja kogu Euroopas harludasele putukale - männisinelasele. Lisaks leidub siin kõiksugu põnevaid ja väga haruldasi taimi ja samblikke: kõdu-koralljuurt, kolmehõlmalist batsaaniat, poropoorikut, lehitut pisikäppa ja karvast kruupsamblikku. Ja ei, mina põle selliseid kentsakaid nimesid nüüd siin ise fantaseerinud. "

Kuula lendorava pajatust siit või Kuku raadiost: https://soundcloud.com/user.../lendorava-pajatus-aprill-2021